Wednesday, August 18, 2004

Here's a little something i wrote a while ago. I found it lying on my desktop.



"Ta ei lähe põlema. Lihtsalt ei lähe põlema." Marvin togis masendatult tema ees lebavat itaallast. "Mida ma tegema peaksin?" Marvin vaatas Grigori poole.

Grigori oli venelane. Ja mitte väikseimate killast. Just risti vastupidi, polnud palju inimesi, kes Grigorit kartnud poleks. Need, kes ei teadnud, et Grigori taimetoitlane on, arvavad siiani et Grigori sõi hommikusöögiks Gorillasid. Tegelikult sõi ta aga sparglit ja idusid ning muud sellist.
Oma kiila pea, suure musta nahktagi, millel NY Rangersi embleem seljal, mustade viigipükste, paremale põsele tatoveeritud kohvitassi (mille ta sinna oma vanglapäevadel tatoveerida lasi) ja suure punase lendurisalliga nägi ta küllaltki kohutav välja.

Siia, õlletehase lattu, olid nad mõlemad sattunud oma tahte vastu. Mitte et nad väga
täbaras olukorras oleksid olnud. Itaallane paistis juba mõnda aega surnud olevat.
Seal ta lebas oma mustas ülikonnas, juuksed geeliga taha kammitud. Tema vasaku jala
püksisäär oli põlveni üles kääritud ja suure varba peale oli tekkinud vill.

Välgumihkel, millega Marvin teda süüdata oli üritanud, vedeles kämbla jagu eemal betoonpõrandal. Õllekast millel Marvin istunud oli, vedeles ikka rahulikult põrandal.

Marvin tõusis püsti ning mõõtis rahustamiseks mõned sammud mööda hallikat betooni.

Grigori oli eemale jalutanud, et uksest piiluda, kas juhtumisi valvureid ei tule.
Paistis, et õhk on puhas.

"Mis me temaga teeme?" küsis Marvin. "Mina ei tea," kehitas Grigori ust kinni pannes
õlgu. "Siia me teda jätta ei saa." Marvin otsustas, et targem on itaallane kaasa võtta
ja temaga hiljem tegeleda, sest hommikuse vahetuse alguseni polnud enam palju aega.
"Grigori, aja auto ette!" käskis Marvin otsustavalt.
"Milline auto?" küsis Grigori ukseaknast unelevalt välja vaadates.
"Meie auto, idioot."
"Kas me jala ei tulnud?"
Marvin kahvatas. Viimane auto, milles ta istunud oli, oli ta vanaema Honda.
Õlletehasesse olid nad mõlemad bussiga tulnud. Peatuses oli veel üksteise varustus enne üle seina ronimist üle vaadatud.

Grigori lõi kinganinaga maas vedelevat õllepudelit, mis nukralt põrandale keerlema jäi.

Kostus võigast kriginat. Avanes uks laosaali tagumises seinas, mida nähtavasti aastaid
kasutatud ei oldud. Sisse astus hallidesse tungedesse riietatud pensioniealine mees.
"Mis pagana päralt siin toimub?" oli tema esimene küsimus.
Ei Marvin ega ka Grigori taibanud esiotsa midagi vastata.
Vanamees pani ukse oma selja taga kinni ja astus lähemale.

Marvin otsustas probleemi loovalt lahendada. "Ega teil siin mõnda autot ole?" päris ta
algatuseks.
"Mis kuradi autot, mida te siin teete?"
Siis märkas ta Grigorit: "Jah muidugi, annab korraldada. Mis värvi masinat härrased sooviks?"
"Sinist" kõlas kahest suust üks vastus, üks Marvini neegrihäälega, teine Grigori võimsa bassiga.

"Jah härrased, kohe korraldan" suutis vanamees suust suure hirmu kiuste välja pigistada. Grigori naeratas laia kolme hambaga naeratust. Vanamees kummardas ning viipas mehed endaga kaasa. Kontoriukse lingi leidmisega läks vanamehe värisevatel kätel küllaltki palju aega, kuid lõpuks sai ta siiski lingist kinni.

"Härrased ootavad siin, ma toon seest võtmed"
Kaks noogutust. Vanamees lipsas ukse vahelt pimedusse.
"Aga mis siis, kui ta turvamehed kutsub?" päris Grigori.
"Ta oligi ju turvamees, kas sa tunkesid ei näinud?
"Mhmh"

Vanamees ilmus ukse vahelt võidukal näol autovõtmeid näpu vahel kõlistades. Kui ta avastas, et Grigori polnud vahepeal kuhugi kadunud, ei tundnud ta end enam pooltki nii võidukana. Ta ulatas Marvinile võtmed. "Auto seisab õues, otse tollest uksest vasakule" jõudis vanamees enne minestamist lisada.
Marvin hingas sügavalt sisse ja välja. "Grigori, võta nad mõlemad kaasa."
Grigori vinnas vanamehe õlale, kõndis tagasi saali keskele, vinnas õlale ka itaallase ning jäi ootama. Marvin vaatas laos ringi, veendus, et kõik on korras, ja korjas põrandalt üles oma välgumihkli.

Astudes laost kevadõhtusesse vihma, ei jõudnud Marvin kohe pimedusega harjuda, olenemata sellest, et ka laos üsna pime oli olnud. Grigori ei paistnud suurtest lao ümbrust valgustavatest prozhektoritest eriti välja tegevat, sest ta kandis alati oma ustavaid Armani päikeseprille.

Ainuke auto, mis hoovis paistis, oli suur sinine rekka, millele valge konteinerkäru järele oli ühendatud. Marvin kõndis kapuutsi pähe tõmmates üle laoesise parkimisplatsi ja toppis võtmed lukuauku ning keeras. Kostus klõpsatus ning uks avanes tõrkumata.
Marvin ronis üles rooli taha ning avas Grigorile parempoolse ukse.
"Mis ma nendega teen?" päris Grigori turvamehe ja itaallase kohta. "Pane pagashnikusse".

Kostus samme, mütsatusi, metalli kriginat, mütsatusi, veel metalli kriginat, ja samme.

Grigori ilmus taas ning vinnas end kõrvalistuja istmele. "Mis nüüd?" päris ta.
"Mis seal ikka, paberid ju saime, tagasi bossi juurde."
Grigori nohises jaatavalt.

Marvin sättis oma istme mugavamaks ja käivitas rekka, mis suurt elevanti meenutades nurruma hakkas.

"Mmm, Betterbilt," muheles Grigori.
"Ah, mis?" kostis kusagilt altpoolt. Marvin oli kummargil rekka audiosüsteemi kontrollpaneeli kohal. Olles raadio häälestanud käredahäälse neegriräpi lainele, ajas ta end jälle püsti, vaatas automaatselt selja taha, kus muud peale rekka magamiskambri näha ei olnud, ning haaras olematu käsipidurikangi järele.
"Siin," koputas Grigori punasele nupukesele keskpaneelil. Marvin vajutas seda ning kostus hüdraulikasüsteemi susinat. " Seisupidur eemaldatud," teatas kena naisehääl neegriräpi kõrvale. "Seff," mõtles Marvin.

Marvin vajutas gaasi ning automonsrtum asus korstendest paiskuva musta tossu saatel veerele. Marvin keeras räpi kõvemaks ja asus sõitu nautima. Grigori näis olevat magama jäänud.
"Kuule," müksas Marvin teda ribidesse, "vaata, kas siin kusagil kaarti on."
"Sinised vatijoped, sinised vatijoped," pomises Grigori unesegaselt.
"Kuuled või?"
"Ah, mis. Kaarti? Oota."
Marvin lülitas kojamehed kiirema käigu peale. Nende sahina kõrvale kostus Grigori tuhnimist. Mõne minuti pärast oli ta põrandale kuhjanud suure hunniku erinevatest panipaikadest leitud prahti, mida ta enam vajalikuks ei pidanud. See koosnes vähemalt nelja banaani koortest, lugematutest kartulikrõpsupakenditest, karastusjoogipudelitest, mehhaanikaajakirjadest, kruvidest ja kruvikeerajatest, kasutatud kohvifiltritest ja
muust. Hunniku pärliks pidas Grigori mannetu olemisega sinist rinnahoidjat.
"Leidsid või?" päris Marvin.
Grigori tuhlas prahihunnikus, leidis sealt mingisuguse voldiku, ning ulatas selle Marvinile.
Ühe käega rooli hoides voltis Marvin voldiku lahti ning lõi silmad kaardile. "Kansas City" oli sinna suurte punaste tähtedega maalitud. Marvin otsustas, et see voldik teda palju ei aita ning pühendus taas teele.

"Mis ma teen sellega?" tahtis Grigori prahihunniku kohta teada.
"Ma ei tea. Saa sellest kuidagi lahti"
Grigori avas akna ning viskas kogu oma sülle kraamitud hunniku välja.





"Mis sa arvad kas Elaine saab pahaseks, kui ma poistele sünnipäevaks koera ei kingi?"
päris inspektor Foster oma partnerilt, inspektor Barnesilt.
"Ma ei tea... Mis ta kogu sellest värigst arvab?"
"Ega ta ka väga rõõmustatud ei ole. Ta ütles, et koera pidamine oleks väga vaevarikas."
"Tõsi. Mul on Spotiga ikka omajagu jamasid olnud. Pese ja sööda, käi jalutamas ja teab mida veel. Ega ilmaasjata räägta, et koer pere liige on, tähelepanu tahab just samuti, nagu poeg või tütar."
"Või naine," ohkas inspektor Foster.
"Või naine," nõustus inspektor Barnes.

Järgnes vaikus, mida aegajalt katkestasid politseiraadio teated. Inspektor Foster haukas mõtlikult oma sõõrikust suure tüki. Inspektor Barnes, kes roolis istus, tagus sõrmedega roolirattale vihmaga ühtlast rütmi. Inspektor Foster plaanis tukastada, kuid ei julenud seda teha. Tööpostil magamise eest on karmid karistused.

Sadu tugevnes. Valitses päikeseloojangujärgne hämarus.
Barnes sulges silmad ning mõtles kodule. Teda kindlasti oodati juba. Ta oli mures oma vanema poja Timmy kopsupõletiku pärast. Samal ajal, kui vaeseke voodis lebab, peab isa tööl rügama, et poisile ravimeid osta. Et ta ka paremat töökohta ei suuda leida.

Inspektor Barnesi mõttekäigu katkestas valju robin vastu politseiauto esiklaasi. Kui ta silmad avas, oli esimene asi, mida ta nägi, sinine rinnahoidja. "Kas ma näen und?" mõtles Barnes. Kuid ei, Foster oli juba autot käivitamas.

Barnes haaras automaatselt raadio ning teatas, et auto BR 502 lahkub vaatluspostilt jälitades sinist rekkat, kust prahti loobitakse.

Politseiauto suverehvid kraapisid teepervelt lahti rohkesti mudaks muutunud tolmu ja liiva, mis mõnuga auto külgedele kleepus. Esiotsa libises mustvalge Ford Victoria külitsi teele, kuid inspektor Fosteri osava juhatuse all leidis masin kiiresti oma õige käigu ja suuna.

Sisse lendas neljas käik ja politseiauto õõtsus võrdlemisi rahulikult suure rekka kannul, vilkurid ja sireen katusel üürgamas.

"Barnes..." ütles Foster rahulikult, "äkki oleksid sa nii kena ja võtaksid selle, ee, rinnahoidja kojamehe küljest ära.
"Mina või? Kuidas? Aknast või?"
"No näiteks"

Rinnahoidjate kojameeste küljest kiskumine polnud päris see, mis inspektor Barnes arvas kaitsta ja teenida" tähendavat, aga kui teenistus kutsub, oleks ta valmis hullemakski. Ta keris akna alla, avas turvavöö, ning vinnas oma ülakeha vihma sisse. 180 kilomeetrise tunnikiirusega liikumisel tekkiv tuul ei aidanud ta olemise mõnusamaks tegemisel palju kaasa. Barnes üritas haarata maksimumkiirusel liikuvast kojamehest ja jäi hetkeks sõrmi pidi tuuleklaasi ja kojamehe vahele kinni. "Ai" räuskas ta vihmas valjusti aga keegi ei kuulnud teda.

Akent kinni vändates heitis Grigori pilgu peeglisse. "Marvin," ütles ta rahulikult: "mendid."
Marvin vaatas peeglisse ning vandus. Tema "shit" langes kokku räpi omaga. "Ole valmis," ütles ta Grigorile.
Rahulikult vajutas ta pidurile ning õllerongi kiirus hakkas vähenema. Mõnekümne sekundi pärast peatus maantehiiglane hüdraulika susina saatel ning kõikus inertsi mõjul korraks ettepoole.

Politseiauto peatus nende ees teeäärisel. Selle uks avanes ning välja astus läbimärja ülakehaga Barnes. Ta kõndis rekka juurde ning vaatas marvini poole alt üles, andes märku aken alla kruvida. Marvin tegi seda. "Teie juhiload palun," ütles Barnes rinnahoidjaid näo eest kõrvale lükates. Need jäid talle pähe nagu veider mütsike, lõuaalune rihm loiult rippumas. "Kena müts, inspektor," ütles Marvin mehele oma lube ulatades.
Barnes süvenes hetkeks lubadel seisvasse. "Hmm," ütles ta ning minestas. Grigori oli rekkast väljunud, teinud ringi ümber konteinerkäru ning inspektor Barnesile rusikaga pähe löönud.

Nähtavasti oli inspektor Foster teinud vea arvates, et sellest tuleb muretu kurjategijate kinni nabimine. Ta oli just oma sõõrikut lõpetamas, kui Grigori politseiauto lukustatud ukse lahti rabas. Ukselukk lendas rõõmsalt vingudes ja nagisedes tükkidena kruusale laiali.

Inspektor Fosteril oli veel sõõrikujupp suus, kui Grigori ta autost välja rabas ning uimaseks lõi. Foster tänas hiljem õnne, et see neetud tükk teda ei lämmatanud.

"Ruttu," hõikas Marvin, kes kätt aknaservale toetades pea aknast välja oli pistnud, "viska nad taha".
Jällegi kostus samme, mütsatusi, metalli kriginat, mütsatusi, veel metalli kriginat, ja samme. Grigori ronis käsi pükstesse pühkides istmele. Marvin lülitas sisse esimese käigu ning vajutas gaasi. Rõõmsalt nurrudes asus rekka uuesti liikvele.


Järgmised kolm tundi kulgeti ööpimeduses edasi ainult vihm aknale sabisemas. Kui rekka keskpaneelil asuv rohelise näiduga elektronkell ühte näitas, otsustas Marvin, et on aeg öömaja otsida. Grigori oli juba tunnikese maganud.

No comments: